Vene kunstnik

Michail Lermontov ~ Il Demone

Pin
Send
Share
Send
Send



Michail Jur'evič Lermontov [Михаил Юрьевич Лермонтов] (1814-1841) Romantikast russo. Aleksandri Sergeevič Puškini (1799-1837) poeta, nikerdamine ja dramaturgo fu contemporaneo di e. Autore del poema “Il Demone"E di"Un eroe del nostro tempo", Il suo capolavoro in prosa che uscì nel 1840, ja anno prima della sua morte.
"Il Demone" [ДемонLetteratura Russa, Letteratura Romantica Europea. "Il Demone"fu iniziato nel 1829 da un Lermontov sedicenne e concluso 1841.

Basandosi sul mito dell'amore trail, Lermontov immaginò che il Demone, l'Angelo Caduto più bello, ja innamorasse di una principessa georgiana, Tamara. Il poema non venne pubblicato finché egli fu in vita, ma girava in copie manoscritte. Il poeta iniziò l'opera sotto l'influsso del "Caino"(1821) di Byron e"Inglite armastused"(1823) di Thomas Moore e vi lavorò praticamente tutta la vita.
Il pittore Russo Michail Aleksandrovič Vrubel '[Михаи́л Алекса́ндрович Вру́бель] (1856–1910) Demone di Lermontov, egli amava talmente tanto il poema che lo conosceva memoria. Alla fine dell'Ottocento, Vrubel 'realzò, su Commissione, lermontov, dipinse tre quadri per il Demone ed anche molti abbozzi.

Prima parte
Capitolo I
Il proscritto dal cielo, demone
volava sulla terra dei peccati,
ed i ricordi dei felici giorni
si affollavan nella memoria:
dei giorni in cui nelle celesti plaghe
Egli luceva puro cherubino
e la cometa fuggiva a Lui
un amico saluto Gli rivolgeva,
e amabilmente Gli parlava. Allora
attraversando le eterne nebbie,
avido di conoscenza, seguiva
le nomadi carovane di stelle
nelle plaghe del cielo tohutu hõre;
quando credeva ed amava: felice
primogenito di tutto il creato!
Mitte conosceva il dubbio e non il male,
nè minacciava la sua mente lunga
di sterili tempi serie dolente…
E molte, e molte altre cose, e di tutto,
di ricordar la forza non aveva.
II
Respinto da remoti tempi, errava
senza asilo nel deserto del mondo:
e i secoli inseguivano i secoli
tulge ja minuto dieedile
successione monotona e annoiante;
Signore di una terra miserabile
senza piacere seminava il male.
Nessun luogo trovava la sua arte
una qualche resistenza, e per questo
anche il male Gli diventò noioso.
III
Sulle vette del Caucaso volava
l'esule dal Paradiso: c'era sotto
di Lui il Kazbek, la faccia d'un diamante,
che risplendeva con le eterne nevi,
e nereggiando nel profondo, quasi
una crepa dimora della serpe,
la sinuosa valle del Darjal:
e il Terek, saltando tulla leonessa,
la villosa criniera sulla schiena,
ruggiva: belve montane e uccelli
girando nell'altitudine azzurra
sentivano la voce delle sue acque.
E le nubi dorate, di lontano,
dalle terre del sud lo saatelement
verso le plaghe del settentrione;
e le montagne fitta folla, colme
di misterioso sonno su di lui
chinavano la testa, inseguendo
le baluginanti onde,
sulle rocce le torri dei castelli
minacciose tra le nubi guatavano
di sentinella alle porte del Caucaso,
tule maestosi giganti guardiani!
Selvaggio e meraviglioso ajastu intorno
tutto il mondo di Dio, ma lo spirito
orgoglioso, con sguardo di disprezzo
kaalub di Dio,
del suo Signore, e sulla sua alta fronte
mitte si rifletteva pensiero alcuno.
IV
E dinanzi a lui le bellezze elav
fiorirono d'un altro quadro: della
Gruusia meravigliosa le valli
tule kinni;
lussureggiante, felice paese!
Ma tulin colonne, i ruscelli
che sonanti scorrevano sul fondo
di pietre variopinte ed i cespugli
dove cantan gli usignoli alle belle
che non rispondono alla dolce voce
del loro amore, dove la sua ombra
pihustav dolce il platano fronzuto,
dove le grotte sono avvolte d'edera
intricata, rifugio nell'ardente
calura del giorno al timido cervo;
vita, splendore, e mormorio di foglie,
lingua di cento voci risonanti
e di mille alberi e piante il respiro!
Del meriggio il caldo voluttuoso,
le notti umide semper di rugiada
profumata e le stelle luminose
tule sguardo di una bella donna,
di una giovane georgiana!…
Maitsevooluülem
suscitava la splendida natura
nello steriilne cuore del proscritto,
mitte muovi sentimenti, o forze nuove.
E tutto quello che egli vedeva,
lo disprezzava, oppur lo odiava.
V
Un'altra casa, dal largo cortile
s'era costruito il vecchio Gudàl…
ajastu costata lacrime e fatiche
agli obbedienti schiavi, tempi antichis.
Fin dal mattino, sul pendio dei monti
si posan le ombe delle sue mura.
Nella roccia poeg scavati i gradini,
essi dalla torre angolare
portando al fiume: a volte vi sie,
di un bianco velo ricoperta,
la giovane principessa Tamara
che va ad attinger tuttav Aragva.
VI
Da semper silenziosa sulla valle
cupa la casa guardava dalla rocca:
ma grande festa si celebrava oggi:
risuonò la zurnà e scorrono i vini:
fidanzava Gudàl la propria figlia
e alla festa invitò tutti i parenti.
Sul tetto, ricoperto di tapeti,
tra le amiche siede la ragazza.
Fra giochi e canti esse si divertono.
Dalla lontana catena di montagne
si nasconde del sole il semicerchio.
Cantano, e battono le mani in ritmo,
e la giovane fidanzata prende
il suo tamburo.
Ed eccola: con una mano gira
il tamburello sopra la sua testa,
e più lieve di un uccello ora vola,
ora si ferma e guarda ed ilo sguardo
ecco che umido scintilla,
dietro le belle, invidiose ciglia;
ora gioca col nero sopracciglio,
ora d'un tratto si china lievemente,
e scivola sul tapeto, e vola
e danza, con quel suo divino piede,
ed eccola che ora ci sorride
colma di gioia infantile, e il raggio
della luna che lieve gioca a volte
nell'oscillante umidità dell'ombra
mitte può paragonarsi a quel sorriso
in vivo tuleb la gioventù e la vita.
VII
Giuro per la stella di mezzanotte,
per il raggio del tramonto e dell'alba,
Il Signore della Persia dorata
e nessun altro re terestre mai
potè baciare occhi così belli;
la zampillante fontana dell'harem
nel caldo tempo dell'estate mai
Ragiadose perle
bagnare una figura così bella!
Nè la mano terrestre di nessuno
nel carezzare quell'amata fronte
ancora scompigliò le belle chiome;
Da quando al mondo han tolto il paradiso
una bellezza così bella mai,
lo giuro, sotto il ainus ajastu fiorita.
VIII
E per l'utima volta ella danzava.
Ahimè, al mattino l'attendeva, lei,
l'erede di Gudàl, inquieta figlia
di libertà, il destino triste d'una
schiava: un'altra, ancor straniera patria,
e straniera, una famiglia.
Del tutto sconosciuta, ignota gente.
Per questo spesso un segreto dubbio
le oscurava il luminoso volto,
eppure semper le sue movenze erano
così armoniose e ricche di espressione,
così colme di dolce semplicità,
che se Il Demone volando in quel tempo
avesse a lei rivolto il suo sguardo
gli angeli fratelli ricordando
girando il volto avrebbe sospirato.
IX
E Il Demone la vide: per un attimo
di colpo un'emozione inspiegabile
sentì dentro la sua anima.
E ricolmò una beata armonia
il deserto del suo muto cuore
e di nuovo provò la santità
della Bellezza, del Bene e dell'Amore!
Lungo contemplò il dolce quadro,
e i sogni della felicità antica.
Tule stella che nasce da una stella,
fluirono davanti al suo ricordo.
Ed Egli si sendì on tulnud inchiodato
da una forza invisibile ed ignota,
ed una nuova tristezza egli conobbe,
un sentimento in lui parlò con lingua
a lui ben nota un tempo e moolo.
Di rinascenza ajastu questo un segno?
Password perfide di seduzione
nella sua mente non potè trovare…
Dimenticar non concedeva Dio:
e Lui stesso l'oblio non voleva!
X
Tormentando il suo valente destriero
all feste di nozze, verso il tramonto
korreva l'impaziente fidanzato.
Felicemente raggiunse le verdi
rive della luminosa Aragva.
Sotto il greve fardello dei regali
appena appena rimanendo dietro
lo seguiva la fila dei cammelli
che lenti vanno nella lunga strada,
facendo risuonare i campanelli,
ed è lui, il Signore di Sinodal,
che guida quella ricca carovana.
Bello nella sua elegante cintura,
risplende al sole l'ornamento della
sua bella sciabola e del pugnale.
Sulla schiena il fucile arabescato.
E gioca il vento con le ampie maniche
del suo mantello tutto decorato
con le dorate insegne e coi galloni.
Ricamata conteete colorate
è la sua ise, è la briglia;
il suo cavallo, schiumeggiante, ardito,
ha un prezioso mantello: sembra d'oro.
Veloce pupillo del Karabach
drizza gli orecchi, e pieno di paura
sbuffa e guarda dallo scosceso ciglio
la rapida onda che schiumeggia basso.
Pericoloso e stretto è il cammino:
sulla sinistra stan le rocce ripide,
e sulla destra in basso il ribelle fiume.
è già tardi. Sull'innevata cima
si spegne il cielo, s'è alzata la nebbia…
la carovana accelera il suo passo.
XI
Ed ecco sulla strada una cappella…
Qui da remoti tempi dorme Dio's
ei ole nii kvalifitseeritud, või rasva santo,
che una mano di vendetta uccise.
Da allora, vada a battaglia o festa,
il passeggero, dovunque si affretti,
sperma värvi ja praghiera assort
egli pronuncia spesso la cappella;
e proteggeva la sincera prece
dall'improvviso pugnale musulmano.
Ma disprezzò l'ardito fidanzato
quel kostüüm dei suoi antenati.
Con un perfido sogno lo turbava
l'astuto Demone del male.
Nella sua fantasia, nella notte
la bocca di Tamara Egli baciava,
ed ecco apparvero õigel ajal,
s'udì uno sparo: ma che accade dunque?
Alzatosi sulle staffe sonanti
il coraggioso principe non parla,
si spinge sulla fronte la papacha,
süüa oma ilu suu fucile turco.
Töötajad, kes tulevad unikaalseks
si slancia: ma esplode un altro colpo!
Un selvaggio grido ed un lamento sordo
echeggiano nella profonda valle.
E mitte molaarprodukti kohta:
i codardi gruzini poeg fuggiti!
i Georgiani!
XII
E ttouuringud: si stringono i cammelli
per guardare, più volte, con timore
i corpi dei morti cavalieri,
e sordo nel silenzio della steppa
si sente il suono dei loro campanelli.
Saccheggiata è la ricca carovana;
e sui corpi dei cristiani morti
traccia i suoi cerchi il notturno uccello!
Mitte più li attende silenziosa tomba
sotto le pietre di qualche monastero,
dove la cenere degli avi è sepolta;
e non verranno le sorelle e madri
di lunghi veli ricoperte a piangere
ed pregare nella loro angoscia
dai più lontani luoghi sul sepolcro!
Pietosa la mano invece sulla strada
sopra la roccia innalzerà una croce,
lor memoria, e l'edera verde
pähklipurmad,
con le carezze delle lievi fogli
l'abbraccerà in smeraldina rete;
e svoltando dalla difficoltosa
strada, volte, gli stanchi viandanti
riposeranno sotto l'ombra sacra.
XIII
Corre il destriero, d'un cervo più veloce,
sbuffa e si sforza, tule alla battagliale;
a un tratto ora s'arresta nella corsa,
per ascoltare la voce del vento,
ed allargar le frementi narici,
ora si mette a terra
con i ferri dei risonanti zoccoli,
e agitando la scompigliata criniera.
Senza memoria vola, vola avanti.
E lo cavalca un silente cavaliere!
Egli talvolta batte sulla ise,
cade col capo sulla sua criniera.
Piisav valvur
nè si muovono i piedi nelle staffe.
Sulla gualdrappa si vedeva in chiazze,
suuremas kirikus, del cavaliere il sangue.
O veloce destriero, hai portato
lontano dalla battaglia il selle Signore,
ma già l'aveva colpito la mortale
pallottola osseta nella tenebra!
XIV
Si piange nella casa di Gudàl,
e nn cortile la gente s'affolla:
chi appartiene il destriero stremato
caduto sulle pietre della soglia?
E chi è il cavalier che non respira?
Hanno serbato le rughe del suo volto
dell'aspra battaglia ancora tracce.
Pieni di sangue poeg l'arma e il vestito;
nella folle ultima stretta la mano
liikumatu abbranca la criniera.
O fidanzata, tempo kohta
il sama sguardo ha atteso il fidanzato.
La parola di principe mantenne,
e il nuziale festino galoppava…
Ma ahimè non monterà più di nuovo,
mitte salirà sull'ardito destriero!
XV
Così la folgore divina ha colpito
la spensierata famiglia di Tamara.
Sul suo letto Tamara s'è buttata,
giace Tamara nel suo letto, e piange,
scendono le lacrime sul suo bel volto,
nell'affanno respira l'alto petto;
ma ecco che le sembra di sentire
una magica voce su di sé:
"Mitte piangereeritud, fanciulla, siidimurd! "
Mitte cadrà il tuo pianto, viva rugiada,
sul corpo silenzioso del tuo sposo:
solo il tuo sguardo annebbierà quel pianto
e brucerà le verginali gote!
Egli è lontano e non conoscerà,
e non potrà sentire il tuo dolore;
Ora accarezzerà la celeste luce
degli occhi disincarnati lo sguardo;
Egli sente i canti del paradiso…
Per lui non contano i sogni meschini,
e il pianto di una povera fanciulla,
per lui che vive nell'eterna plaga.
Ei, la sorte d'un essere mortale,
mulle angelo terrestre,
non vale un attimo soltanto della
tua tristezza, così preziosa!
Nell'oceano dell'aria
senza vele nè timone
nella nebbia fluttuando
vanno i cori delle stelle;
e fra i campi infiniti
vanno in cielo senza traccia
delle nubi inafferrabili
i lanosi armenti.
Nè l'addio, nè gli incontri
danno a loro gioia o pianto;
mai non bramano il futuro,
nè rimpiangono il passato.
Nel tormento del dolore
tu ricordati di loro;
dalla terra sii staccata,
noncurante tule loro! "
"Mitte mitte appena la notte col
le cime del Caucaso coprirà,
ed il mondo con magica parola
tule fosse incantato tacerà,
e mitte appena il vento sulle rocce
farà fremere l'erba appassita
e l'uccellino nell'erba nascosto
volerà via contento nel buio,
e sotto il tralcio della vite il fiore
notturno fiorirà avidamente
bevendo la celeste sua rugiada;
e) mitte-appena la dorata luna
dalla montagna piano s'alzerà
e guarderà furtiva il tuo bel volto,
Io volerò da te e sarò tuo osforts
fino al sorgere della chiara aurora
e manderò all tue ciglia di seta
sogni dorati…
"
XVI
Tacquero le parole in lontananza,
morirono i suoni l'un dietro l'altro.
Ella si alza e si guarda intorno…
Un oscuro, confuso turbamento
c'è nel suo cuore paura e tristezza,
ardore d'estasi: nulla on paragone.
Ribollono in lei d'un tratto sentimenti;
e spezza l'anima le sue catene,
mentor un fuoco le vene le trascorre,
e la voce meravigliosa e nuova,
così le sembra, lei risuona ancora.
Verso il mattino il bramato sonno
finalmente le chiude gli occhi stanchi;
Ma Egli il sonno le turbava pool
con un sogno profetico e strano.
Lo straniero nebuloso e muto,
splendendo di bellezza non terrestre,
sul suo guanciale si chinava: e lugu
ajastu n'amore nei suoi occhi, e la pena,
e così tristemente la guardava,
che pareva soffrisse Tamara kohta.
Era forse un angelo celeste?
Era forse il suo angelo custode?
Ma iridata corona di raggi
mitte abbelliva le sue chiome: e allora
ajastu forse uno spirito dell 'Ade,
Lo Spirito del Male? Mitte aeg,
Egli ajastu tulevad una chiata seerumid:
non tenebra nè luce, giorno o notte!… I osa
I peatükk
Tema tee üle patuse maa
Melanhoolne Demoni tiib
Ja mälestused õnnelikumast päevast
Tema väljasaadetud vaimu kohta;
Päevadest, kui valguse hallides
Ta paistis säravade inglite seas;
Kui komeedid oma pika lennuga lendavad
Oleks rõõm teda austada
Niisiis, kirubite seas,
Igavese udu vahel
Mis innukas meelt ja kiiret oletust
Ta jälgiks nende karavanserai
Taeva kaugete ruumide kaudu;
Kui ta oli teadnud nii usku kui armastust,
Looja õnnelik esmasündmus!
Kui ei kahtlust ega pimedat kadumist
Oli teda kibedusega piiksunud
Viljakast pagulusest aastast aastasse,
Ja kui nii palju, nii palju… aga seda
Oli rohkem kui mälu.
II
Ta on juba ammu välja rännanud, ta eksis üksinda,
Pole koha omaenda helistamiseks,
Maailma igavese kõrbe kaudu
Kui vanus vanuses ümber pöörles,
Minutit minutis - kõik sama.
Selle maailma vürst - mida ta oli odav -
Ta hajutas nisu nisu vahel ...
Rõõmus ülesanne ilma remissioonita,
Põnevus, vastuseis -
Paha tema jaoks tundus taltsuv.
III
Ja nii - Paradiisist väljasaadetud -
Ta tõusis kõrgemale jää tippude kohal
Ja nägid igavest lund
Kasbekist ja Kaukaasiast,
Ja serpentiin, mähis süvendid
Sellest mustast draakoniga kummitatud passist
Daryali kuristik; siis metsikud hüpped
Terekist nagu lõvi piirav
Löögiga löögipurskega
Tema taga ja suur müha kõlab
Läbi kõigi mägede, kus metsaline ja lind
Mägipiiridel ja taevasilmusel
Jõe võimas hääl oli kuulnud;
Ja kui ta lendas, kuldsed pilved
Lõigatud lõunast lõhenenud vooderdis…
Kaaslased oma lõunapoolsel kursusel;
Ja suured kaljud tulid välja
Ja hüütas temast pimedaks
Mõne mõjuva jõu äratamine
Ujuvust üle oja…
Ja kaljudega kasvatatud lossid
Nende toredad pead ja rahulikud vaatasid
Läbi udu - hooldajad, kes ootavad
Kolossaalne võimas väravas
Kaukaasia - ja kõike
Jumala maailm on imeline ja metsik ...
Kuid uhke Vaim vaatas kahtlust
Ja lahe põlgus Jumala loomingule,
Tema kulm oli lõdvestunud ja rahulik
Osavõtu lubamine.
IV
Tema ees on nüüd teine ​​stseen
Elavatel iluõitsemistel.
Mustriline vales on roheline
Spread nagu kangastelgedel vaip
Gruusiast rikas ja õnnistatud maa!
Need poplid nagu suur sammaste torn,
Ja kõlavad ojad reisivad veeris
Kursustel on palju värve.
Ja roosipuud õitsevad
Kus ööbib igavesti
Marmorist kaunistused on diskursused
Igavesti kurdid nende magusale heli.
Õnnelikel päevadel hirmus hirved
Leidke luuderohke koobas
Peida need keskpäeva kuumusest;
Kui eredad, kuidas elavad lehed on siin!
Sada häält pehme konklave
Tuhat lille-südamed, mis peksid!
Pärastlõuna meeleline soojus
Lõhnav kaste, mis langeb kokku
Tänulik lehestik kuule,
Tähed, mis säravad nii täis ja helgeid
Nagu Gruusia kaunistab silmad öösel!
Ometi on väljaheidetute viljatu rinnaga
Rikkalik loodus äratas äkki uut
Pika puhkeaja jõudude tõus
Puudusid teised tunded
Kui kadedus, vihkamine, külm põlgus.
V
Õige kõrge maja, paremale, kohus
Grayal Gray on teda ehitanud…
Pisarates ja tööjõus ostetud kallid
Orjadega, mis alluvad tema kapriisile.
Ümber naabersilmade varju
Päikesetõusust pimedas ja jahedas
Kallakivis oli järsk trepp
Viib nurga tornist alla
Aragva. Selle trepi alla
Printsess Tamara, noor ja õiglane,
Läbib hõõguv, lumivalged loorid a-flutter,
Et tõsta oma purgid jõe veest.
VI
Senini vaikselt vaikus
Maja on vaadanud üle orude;
Aga nüüd on lahti avatud uks
Gudaalil on abielu tähistamiseks pidu
Tema Tamarast: nüüd vein
Voolab vabalt ja zurna seelikud;
Klanni koguneb süüa
Ja katuse peal, rikkalikult levinud
Orienteeritud vaibad. lubatud pruut
Istub kõigi oma naeravate tüdrukute hulgas:
Mängudes ja lauludes on nende aeg kiirendatud
Ja rõõm. Üle mägede
Päikese poolring
Ta on juba uppunud. Nüüd lõbus
Varesed kiire ja raevukas. Nüüd püsiv
Rütmiline tapmine ja laulmine
Pruut toob oma jalad, valmis valmis,
Tema tamburiin tema pea kohal
Kas ringleb, ta ise läheb tiibu
Lindude valgus vaipade kohal, siis peatub,
Näeb ringi ja laseb tema ripsmed langeda
See kadedav varjata oma säravat pilku;
Ja nüüd tõstatab ta hirmukarva,
Nüüd liigub äkki veidi edasi
Tema sihvakas suu tõmbab välja ja kergelt
See libiseb ja läheb tantsu;
Ja vaata, ta naeratab - rõõmustav sära
Aglow lapselise rõõmuga.
Ja veel… valge kuu sportlik tala
Lõheneva veega vedelik
Sellise naeratusega võib vähe võrrelda
Rohkem elada kui elu. kui noored õiglasemad.
VII
Niisiis vannun ma keskööl tähistades
Põletades ida ja läände
Ükski Shah of Persia ei teadnud teda
Ühtki kuningat maa peal polnud kunagi õnnistatud
Et suudelda silma nii täis ja peen.
Haremi vahuvein ei ole kunagi
Sellist vormi kuivatati rasvaste pärlitega!
Ei olnud ka surelikke sõrmi
Hellitatud otsaesine oli nii jumalik
Selliste suurepäraste lokide kaotamiseks;
Tõepoolest, kuna Eve esmakordselt tagasi võeti
Ja inimene Edenist peab tasuma
Selline ilu pole, ma vannun,
Oli õitsenud lõunapoolse päikese all.
VIII
Nii et nüüd viimati tantsis ta
Atasi Homme, ta on pärija
Vanast Gudaalist on tütar õiglane
Vabadus peab pea pea kummardama
Orja saatusele nagu üks entranced,
Võtta vastu mitte oma riik,
Perekond, keda ta kunagi ei teadnud
Sageli peituks salajane kahtlus
Varju tema kiirgavale näole;
Kuid kõik tema liikumised olid nii vabad
Armastav, armuäratav
Nii täis magus lihtsus
See, kui deemon tõusis kõrgel
Eespool vaatas alla ja vaatas, et näha ...
Siis, teades oma endisest rassist,
Ta oli pöördunud oma ägemast ohkama ...
IX
Demon nägi… Üheks sekundiks
Talle tundus, et taevas kõneles
Et muuta tema kuiv hing hinge
Suure ja armu andva heliga -
Ja jälle tema mõte omaks võttis
Püha tähendus
Heaolu, Ilu ja Armastus!
Ja kummaliselt liigutas ta oma mälu
Rõõmud, mida ta ülalpool teada oli
Pikk suurejooneline ahel
Enne teda lingi linki avanemist
Nii nagu ta vaatas head lendu
Tähe staarist tulevad läbi öö ...
Ja pikka aega puudutavat stseeni vaadates
Mõnede võimude nägemata õigekirjaga seotud,
Uus kurbus tema südames ärkas.
Siis. äkki rääkis emotsioon
Kui rõhumärgid on juba tuttavad;
Kas see võib veel olla regenereerimine?
Kiusatuse peened palved
Oli läinud nii, nagu nad poleks olnud…
Unustus? - Jumal ei andnud seda veel: -
Samuti ei unustaks ta, kui ta seda suudaks!
X
Vahepeal vaatasid tema galantid kõik
Hastening, et liituda oma suguvõsaga
Oma pulmapäeva tähistamiseks
Peigmees tegi oma kiireloomulise tee ...
Õnneks oli ta veel õnnestunud
Aragva rohelisele pangale.
Tema järel kaamelid
Nii kaalutud kallis kingitused
Nad võivad vähe kanepist haudu minna
Rajastati rada, asetage auaste,
Nüüd on selge, et vaadata, nüüd kadunud silmist,
Kellad, mis hõõguvad vaikselt, kui nad on.
Nende kapten sõitis vanis
Juhtida oma koormatud haagissuvilat
Sellele järgnes tema hobuse trod…
Püstitatud, kümnenda jäätmed jäid tihedalt kokku;
Sabre ja dagger-hilts säravad eredalt
Päikese all; ja seljal
Hõõguv püss, mis on mustaga raiutud.
Tuul on varrukatega libisemas
Tema chukhdist - kõik on julgelt põimitud
Tema rohkema kangaga sadulakangas,
Hõbedaste siididega sadul on lihvitud
Valitsused on tasseled - ja tema vars
Kas hindamatu, kuldne tõug.
Ninaviljad laienevad, kõrvad tõmbuvad
Ta heidab pilgu alla ja hirmutab oma hirme
Sügavast langusest lendav vaht
See piirab kärestike hüppelist lainet.
Kui ohtlik tee, mida nad järgivad,
Kall on nii kitsas,
Sügav ronk torrent.
Tund on hilja. - päikeseloojangutuli
Kas lume tipud on tuhmunud.
Haagissuvila teeb kodus kiirustades.
XI
Aga vaata - kabel muide…
Siin on nüüd palju päevi puhanud
Mõned printsid, kes on nüüd kanoniseeritud, aga siis
Kättematu käega enneaegselt hukkus.
Ja siin peab reisija jääma
Kas ta kiirustab võitlema või kas
Pühale ühinemiseks peab ta siin kunagi olema
Rein oma hobuses ja palvetades
Hea pühak oma elu kaitsmiseks
Vastanduva moslemi nuga.
Aga nüüd peigmees, kallis,
Unustasid oma vanemad vanemad
Ja eksitavad unenäod on eksitatud
Kuidas, öise köite all,
Ta võttis selle asemel oma pruudi vastu
Hoidmine oma jumaliku riitusega
Ta andis Demoni tahte
Hägusate mõtete poolt - kuni
Kaks numbrit - siis löögi - ees
Mis see oli? Tõuseb tema segistites
Cramming oma kõrge müts oma kulm
Galantne armastaja, galoppis,
Sattus nagu vaenlane tema vaenlasele!
Ükski sõna, mida ta rääkis, peksis üks kord
Ja kui ta lõi oma Türgi relva ...
Teine pilt. Metsik hüüab. Prints
Möödab äikest. Väsivad taga
Pikk kaja orus leidub…
Mitte kaua võitlus. Mõttetu meelega
Gruuslased pöörduvad ja jooksevad!
XII
Nüüd on kõik vaikus; kahjuks huddled
Kaamelid seisavad ja vahtisid
Oma erstime kaptenis mees,
Nende vaiksete hõimude seas on surnud.
Ainus heli nende kimbud,
Haaras ja röövis oma haagissuvila;
Ja vaata, öökull lendab pehmelt ringi
Kristlikud organid kohapeal!
Kivide all ei ole rahulikku hauda
Mõnedest vanadest kirikutest võtab need luud
Nagu need, kus nende isad valetavad;
Emad ja õed ei tule
Oma pika ujuva loori juures nutma
Nendest haudadest kodust kaugel!
Selle asemel, kirglik käed, rist
Tõsteti, et tähistada kohutavat kahju
Just seal, kus teed kallistavad, paistab silma
Ja karmide kaljuseina lähedal
Nad hukkusid rünnakus…
Ja luuderohi, kasvav lopsakas kevadel,
Smaragdi võrk sellest ümber ...
Siin väsinud vaevatu tee,
Reisija kehtestab oma koormuse
Et puhata Jumala heades toonides…
XIII
Swift kui hirves jookseb endiselt hobust
Snorting nagu oleks ta oma kursuse
Mõnes ägeda tasu eest, mis nüüd süveneb
Nüüd tõmmake üles nagu oleks
Tema ninasõõrmed põletasid tuule nuusutamiseks:
Siis hüppab ja jõuab helisema
Kõigil neljal kabelil on sädemeid
Kivid ja hullu karjääri ajal
Tema tangled manööver voolab välja.
Ta vaikib ratturiga
Kes kipub edasi ja nüüd
Peatada oma pea selles metsikus karikas.
Hüljad asetsevad mõttetute kätte vaikselt,
Jalad on sügavale tõukejõule,
Ja tema sadulakangas lindid
Verest laienevad, kui nad galop
Ah galantne hobune, teie haavatud kapten
Sa kandsid lahingust kiirust kui valgust
Halvasti tähistatud kuuli kiirenes veel kiiremini
Ja ta tõmbas teda öösel!
XIV
Gudaal on nüüd leinamaja,
Inimesed kogunevad kohtusse:
Kelle hobune on terras
Kas langeda enne kivistunud väravat?
Elutu rattur, kes ta on?
Võitlus ähvardab tema nägu
On jätnud sügavale trükitud jälje
Karval ja relvadel nägid nad
Värsked verevarjud ja vaimne ahel
Käsi väänas kära,
Mitte kaua sa oodanud, nooruslik pruut,
Ja vaatasin, et su peigmees tuleb:
Paraku, kuigi ta on teie poole jõudnud
Oma koduse pidustusega ühinemiseks
Tema vürsti sõna, mida ta asjata hoiab ...
Mitte kunagi ta jälle hobust paigaldab.
XV
Nagu äikest, murdis Issanda otsus
Selle pahaaimamatu maja kohta!
Tamara, sőidab oma diivanil,
Annab raskele pisarale vabad käed
Till, raputades, peab ta neile lämbuma…
Siis äkki tundub, et ta kuuleb
Tema üllatusest rääkis ta:
"Ära, mu laps! Ära ole asjata!
Need pisarad ei ole elu andev vihm
Helistamata surnukeha helistamine
Tagasi elava maailma juurde.
Nad teenivad ainult nende allikat
Nendes selge silmades, need põsed põletavad…
Ja ta on kaugel ja ei õpi
Kõigest oma kibestunud kurbusest;
Taeva tuuled õnnistavad nüüd
Tema kõrge, ingellik kulm;
Ja taevane muusika, taevane valgus…
Mis on unenäod ja pimedus,
Väikesed lootused ja lämmatavad
Maapealsetest toolidest
Üks neist, kes elab paradiisis?
Ah ei, sureliku mees,
Uskuge, mu maine ingel kallis,
See ei vääri ühte sekundit
Sinu kallis siinne kurbus!
Õhusa ookeani jäätmetel
Juhtmevaba ja purjetatud
Läbi udude lootusetult
Kursuste tähed ei õnnestu kunagi;
Taeva piiramatute väljade kaudu
Jälgimatud liiguvad kohevad lambad -
Pilved lahustuvad ühtlaselt
Taevasse astmestikule jõudmine.
Lahkumisaeg, koosoleku tund
Toob nad ei rõõmu ega kurbust;
Samuti ei kahetse, et minevik on kiire,
Samuti ei soovi miski homme.
Olgu mälestuspäev ainult
Üks pikk kurbusega koormatud päev;
Ülejäänud olla tugev ja üksildane
Vabad maistest hoolitsustest nagu nad!"
"Niipea kui öö on oma loori levinud
Kaukaasia kõrguste katmiseks;
Niipea kui loodus * on loitsu lähedal
Maagilistest sõnadest vaigistab üsna;
Niipea kui kaljud on tuul
Läbi pleegiva rohu jookseb
Ja väike lind, kes peidab taga
Rabed terad lendavad lõpuks üles;
Ja joomine õhtupoolikul
Pimeduse viinapuude all
Õitsevad õitsevad õied;
Niipea kui suur, kuldne kuu
Üle mäe vaigistub vaikselt
Varastada varjatud pilk teile;
Ma lähen lendama teie une vaatamiseks
Ja sinu siidil ripsmed paigutasid
Kullatud päeva unistused ...
"
XVI
Ja vaikselt nagu kummaline segadus
Hääl vaigistas, heli heli.
Maid läks üles ja vaatas ringi,
Tundmatu segadus
Tema rinna sees; - kurbus ega hirm
Samuti ei saa ekstaasi võrrelda
Selle suure emotsiooni tõusuga.
Hinge oma kiiretest vankritest purunes
Ja põletamine tuli läbi tema veenide
Tundus, nagu oleks hääl ikka veel rääkinud
Tundmatu ja imeline - ja siis
Une, mida ta ihkas, õnnistas
Tema väsinud silmad raskusega;
Aga nüüd muretses ta isegi oma mõtte pärast
Unenäodega prohvetlikud ja teadmata:
Oli võõras, udusulgunud
Tema voodi kõrval ja ei rääkinud ühtegi sõna
Aga hämmastav ilu,
Ta vaatas teda vaikse pühendumusega
Ja kahjuks, kuna see oli kahju.
Aga see ei olnud tema eestkostja,
Ühtki külalislahkust maailmast jumalik:
Tema pea kohta ei ole kiirgavat halo
Varjuliste lokide pärast särasid
Samuti ei olnud see piinatud spriit
Mõned kuradi vaimud - ah no!
Ei pimedusest ega valgusest!
Veelgi nagu õrn järeltulija
Nagu õhtu süveneb ööseks!

Pin
Send
Share
Send
Send